Sõprust kui nähtust ei ole olemas. Inimesi ei saa ega tohi usaldada. Varem või hiljem lõpetad ikka, nuga seljas turritamas. Tänud selle meelde tuletamise eest.
Täna leinan oma juba kord kaotatud, kuid hiljem (kahjuks, nagu näha) taasleitud usku inimestesse.
Veebruar 18, 2008 kell 6:09 e.l. |
Sõprus on olemas! Vägagi. On lihtsalt paremaid sõpru ja vähem paremaid sõpru. Neid paremaid sõpru võib alati sõbraks pidada, aga nood teised tegelikult polegi sõbrad, Sa lihtsalt arvasid neist, et on. Samas vaenlane ei saa ju Sulle nuga selga lüüa, sest ta ei tea Sinust midagi. Õige sõber on ju see, kes saaks Sult välja pressida igasugu asju, kui ta tahaks, aga ta ei tee seda, sest selleks on ta liiga hea sõber.
Või pole ma Su sõber? (wondering…))
(Mitu nuga mina Sinusse olen toksinud?
Inimesed on üldiselt head, välja arvatud siis, kui nad seda teps mitte pole.
Mina usun inimeste headusse seni, kuni nad ise vastupidist tõestavad, teiste jutte ma ei kuula sel teemal. Endal on lihtsam, ma arvan.
Ja ära kaota usku inimestesse, sest siis pole ju enam kellessegi reaalsesse uskuda (a)