Tänane hommik oli siis klassikaline ‘mis veel valesti saab minna’ näide. Ausalt.

Kella 9.40-ks tuli olla Tommiga perearsti juures vaktsineerimisel. Terve hommik on kallanud vihma nagu oavarrest ja otse loomulikult olin ma suutnud vankrikile pika kuivaperioodi jooksul vankrikotist välja tirida ja teadmata suunas ‘käepärasesse kohta’ ära pista. Otsingud ei andnud mingeid tulemusi, nii et kärutada tuli ilma kileta. Sõidusuunda ma ei taibanud ka kodus näoga enda suunas vahetada – noh Tommi ju harjunud näoga ettepoole sõitma. Mnjaa aga sellega ma ei arvestanud et vihm võib eelistusi muuta, eksole. Seega pool teed üritas Tommi ennast poolenisti kärust (kate oli ikka peal ju) välja küünitada ja kisa oli juba alates sellest kui me koduaiast välja saime. Ja sellise padu käes vankriistme suuna vahetamiseks peatuma ka ei jää ju.

Järgmine avastus. Jalas olevad ‘tossud’ lasevad piisava veehulga korral (ja seda ikka jätkus) vett sisse. Nii et juba selleks ajaks kui me arsti juurde jõudsime, olid minul jalad läbimärjad. Ja tagasitee ootas veel ees. Kas elu võib veel ilusamaks minna?

Tuleb välja, et võib ikka küll. Polikliinikusse jõudes vihmavarjult suuramat vett maha raputades vihmavarju vars tegi ‘krõps’ ja vihmabarju koos hoidva nupu juurest jooksis pikk mõra ümber varre. Imeline.

Arsti juures näitas muidu väga arstisõber Kalev Toomas iseloomu nii kuulamise kui ka vaktsiinisüsti ajal. Mõõtmisest-kaalumisest arst loobus, leidis et laps on niigi üleärritatud. Ainus kord, kui Tommi terve kabinetis oleku ajal naeratas oli see, kui pereõde talle vaktsiinisüsti tegemiseks altkäemaksuks kommi pakkus. Niipea, kui komm suus, kisa jätkus. Vähemalt oli mul taipu vankriiste enne tagasi liikuma hakamist näoga enda poole tõsta. Ning silmapõletiku ravimi retsepti ja astma püsiravimi pikendusretsepti saime ka õnneks ära toodud.

Tagasitee läks rahulikult, kuid siiski märjalt. Vihmavarju ma käepidemest kinni hoida ei julgenudki, hoidsin hoopis varrest. Tundub, et see oli õige valik. Maja välisuks käib meil üsna tugeva vedruga tagasi. Ja seni, kuni ma siis sisse saamiseks vankri ja uksega manööverdasin, murdus vihmavarjul käepide lõplikult ära.

Nüüd siis kuivaavd tilkuv käru ja vihmavari vannitoas (olgu kiidetud põrandakütte leiutaja), läbimärg Tommi keeras end magama veel enne kui tal riideid vahetada jõudsin ja mina mõtlen, et huvitav, mis siis veel täna valesti saab minna, kui juba algus niivõrd võimas oli.

Ja homme hommikul on Tommil samas majas logopeed… Ja külmetuste hankimiseks on see ju just kõige õigem aeg, sest reedel on ühel õel lõpetamine, laupäeval teisel ja esmaspäeval veel Tommi enda sünnipäev kah. Jaanipäevast rääkimata.