Üks asi, mis mulle Ando pere puhul on silma jäänud, on nende viis seeni liigitada. Olemas on kukeseened, pilvikud, erinevad riisikad ja puravikud, sirmikud, šampinjonid,… noh, tähendab igasugused söögiseened, mida nad nimepidi tunnevad. Siis on olemas kärbseseened. Ja siis on veel olemas ’sitaseened’. Kuna meie peres oli seenesööjaid vähe ja seetõttu ma enne Ando perega seenelkäike vast kaks.kolm korda üldse seenel käinud olin, siis esimene kord nendega metsas oleks ma tõesõna uskuma jäänud, et see on omaette seeneliik. Õnneks seletas Ando mulle ka üsna kiirelt lahti, et selle sõnaga tähistatakse kõiki seeni, mida nad ei tunne ja mida seetõttu seenekorvi ei panda.

Mõne päeva eest avastasin ma, et Elias on seente liigitamise puhul veel kitsarinnalisem. Me jalutasime tema ja Tommiga mööda tänavat linna poole, kui Elias avastas, et ühes aias kasvab paar seent.

“Emme, näe vaata, seal kasvavad ju kukeseened!” kilkas Elias seeni märgates.

Vaatasin seente poole. Minu harjutamata silmale meenutasid need pigem mingeid puravikulaadseid, kuid kukeseentega ei olnud kindlasti tegu, nii palju ma ikkagi seeni tunnen. Seega vastasin talle ausalt: “Ei, need seened ei ole kukeseened.”

“Aa, need on ju sitaseened!” tuli ülikiire järeldus.

Tuleb välja, et laps tunnistab vist ainult kahte seeneliiki. Kukeseened ja sitaseened. Ju siis muud seened peale kukekate ei ole söödavad :D