Eile oli laste- ja noortekirjanduse seminari teemaks vampiirikirjandus.
Räägiti nii vampiiriklassikast kui ka uuemast vampiirikirjandusest (loe: Nosferatu, Dracula, Der kleine Vampir… ja loomulikult ka sädelevad vampiirid, aka Twilight)
Seminari lõpetas küsimus: Miks kuuluvad osad vampiiriraamatud klassika hulka aga Twilight on “Schundliteratur” (loe: praht)
“Ainult sellepärast, et see on halvasti kirjutatud, teeb naisi maha, õpetab et abort on keelatud isegi juhul, kui naine raseduse tõttu surema peaks, etc etc etc (see oli tõesti pikk vastus, ma kõiki argumnente tõesti ei mäleta ja ei jõudnud kaasa ka kirjutada…) ei saa seda ometi prahiks nimetada…” kõlas väga ilmsüütust näoilmest saadetud vastus ühe seminaril osaleva noormehe suunast.
Kuhugi selle vastuse sisse jäi veel lühike vaidlus teemal mahajäetud neidude enesetapu propageerimine (“Aga ta ei üritanud ju ennast ära tappa?!” – “Ee.. ta hüppas kaljult alla…”)
Jah, koduigatsusest hoolimata armastan ma saksa ülikooli. Tudengid räägivad kaasa, avaldavad arvamust ja enamasti on neil tõesti huvitavaid arvamusi välja öelda. Sellest Göttingeni poolest jään ma Eestis tõenäoliselt puudust tundma.
