Huvitav millest viimasel ajal selline puugiuputus? Üle-eelmine nädal avastasin ühe peale kiiret rohimaskäimist enda käelt siblimast. Õnneks ei olnud see veel ennast sisse imeda jõudnud. Eelmine nädal käis Ando vend kiirabis puuki eemaldamas. See oli ennast talle juba õlga süüa suutnud. Ja täna siis avastas Ando magama minnes endalt puugi. Otseloomulikult pidi tema seda ise eemaldama hakkama ja otseloomulikult jäi pea sisse. Asukohast ma parem ei räägi…

Ma tegin ka siis selle mängijatesti ära. Huvitav… kas asi on seltskonnas või ei olegi võimalik muud tulemust saada? Igatahes mina olen tulemusega rahul

Head uut aastat kõigile!

Mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse. Ei ole vahet, kas omal initsiatiivil või kellegi teise palvel. Seda eriti inimeste poolt, kes end mu sõbraks nimetavad.

Täielik šokk täna – ma pingutasin viiulit häälestades re-keele pooleks. Kuidas see üldse võimalik on?

Ma ei julge vist tükk aega enam pilli häälde panna… Noh, enne ei ole nagunii mõtet kui uue keele muretsetud saab, eksole. Aga ikkagi.

Talv annab oma tulekust väga silmatorkavalt märku. Hommikul oli Tartus lumi maas. Peab Eliase talvevarustuse kapist välja tooma vist. Talvesaapad sai ta täna igatahes juba tossude asemel jalga hommikul. Hakka või uskuma, et varsti jõulud käes.

Üks asi, mis mulle Ando pere puhul on silma jäänud, on nende viis seeni liigitada. Olemas on kukeseened, pilvikud, erinevad riisikad ja puravikud, sirmikud, šampinjonid,… noh, tähendab igasugused söögiseened, mida nad nimepidi tunnevad. Siis on olemas kärbseseened. Ja siis on veel olemas ’sitaseened’. Kuna meie peres oli seenesööjaid vähe ja seetõttu ma enne Ando perega seenelkäike vast kaks.kolm korda üldse seenel käinud olin, siis esimene kord nendega metsas oleks ma tõesõna uskuma jäänud, et see on omaette seeneliik. Õnneks seletas Ando mulle ka üsna kiirelt lahti, et selle sõnaga tähistatakse kõiki seeni, mida nad ei tunne ja mida seetõttu seenekorvi ei panda.

Mõne päeva eest avastasin ma, et Elias on seente liigitamise puhul veel kitsarinnalisem. Me jalutasime tema ja Tommiga mööda tänavat linna poole, kui Elias avastas, et ühes aias kasvab paar seent.

“Emme, näe vaata, seal kasvavad ju kukeseened!” kilkas Elias seeni märgates.

Vaatasin seente poole. Minu harjutamata silmale meenutasid need pigem mingeid puravikulaadseid, kuid kukeseentega ei olnud kindlasti tegu, nii palju ma ikkagi seeni tunnen. Seega vastasin talle ausalt: “Ei, need seened ei ole kukeseened.”

“Aa, need on ju sitaseened!” tuli ülikiire järeldus.

Tuleb välja, et laps tunnistab vist ainult kahte seeneliiki. Kukeseened ja sitaseened. Ju siis muud seened peale kukekate ei ole söödavad

Kui on kavas hommikul last pesta ja teha hommikusöögiks mannaputru, siis ÕIGE järjekord asjade tegemiseks on:

1. Valmista puder

2. Võta laps riidest lahti

3. Sööge hommikust

4. Pese laps

5. Pane lapsele puhtad riided

Vale tegevusjärjekord oleks:

1. Võta laps riidest lahti

2. Pese laps

3. Pane lapsele puhtad riided

4. Valmista puder

5. Sööge hommikust

6. Võta laps riidest lahti

7. Pese laps

8. Pane lapsele (uued!) puhtad riided

Täna on mu onutütre pulmapäev. Ando üritas siis välja mõelda, kumb neist abielluma hakkab (ühte on ta näinud paar korda, teist ainult korra, meie pulmas).

Ando: “Kumb neist vanem oli, kas see pikem või see lühem?”
Mina: “Ma ei mäleta, kuidas neil tookord (loe: pulmas) kontsad olid…”
Ando: “Noh, kumba juures me siin külas käisime?”
Mina: “Eva”
Ando: “See ongi see kes abiellub?”
Mina: “Jah”
Ando: “See on vanem?”
Mina: “Jah”
Ando: “See suuremate tissidega?”

Vot kuidas mehed nägusid meelde jätavad

Ei tohi niimoodi hirmutada oma vanemaid!

Tommi turnis täna hommikul mööda diivanit. Ühel hetkel astus vist natuke mööda kogemata. Ja järgmine hetk tuli suure kisaga laua alt, endal silm üleni verine – pea tegi kukkudes tutvust laua äärega. Esimese hooga vaatasin ma tõesti, et nüüd kukkus endal silma peast välja. Õnneks oli haav (kusagil 1 cm kandis pikuke) siiski napilt silma kõrval. Verd tuli loomulikult kõvasti. Peahaav ju ikkagi. Pealegi keeldus Tommi maha rahunemast ja plaastri kiskus ka kogu aeg ära. Samal ajal üritasin mina veenda Andot, et ta tuleks ja lapse kiirabisse viiks (et äkki õmmelda vaja). Lõpuks ta ikka nõustus. Õmmelda ei olnud õnneks siiski vaja. Siiski ei olnud sõit ka väga asjatu – vähemalt rahunes Tommi ise maha sellega. Minul igatahes värisesid käed ja süda veel mõned tunnid takkaotsa.

Hoolimata sellest, et Tommi on nüüd juba natuke üle kahe aasta siin ilmas elanud, räägib ta siiski ikka veel väga minimaalselt. Ta kasutab vaid täputäit sõnu ja neile lisaks veel üksikuid ‘omakeelseid’ sõnu. Enamuse suhtlemisest teeb ta ikka veel käemärkide ja häälitsuste abil. Käisime temaga isegi mõned korrad logopeedi juures (perearsti suunamisel). Tänu sellele sai “au”-st kassi asemel koer ja kass sai uueks nimeks “njau”. Progress missugune, eksole.

Siiski. Kui asi puudutab tema lemmikute vaatamist telekast või arvutist, oskab ta end vägagi arusaadavaks teha. Ja kui asi ei edene piisavalt kiiresti, siis kisab või lausa kõrva.

Niisiis, arvake ära. Mida nõuab laps vaadata, kui ta ütleb:

1. “Mnamna”?

2. “Uu ii uu aa aa”?

3. “Vivivi mammu ee”?

4. “Ee muu ii”?

5. “Auli”?

Ja mida soovib laps saada, kui ta küsib:

1. “Mimmu”?

2. “Mammu”?

3. “Kuki”?

Tänane hommik oli siis klassikaline ‘mis veel valesti saab minna’ näide. Ausalt.

Kella 9.40-ks tuli olla Tommiga perearsti juures vaktsineerimisel. Terve hommik on kallanud vihma nagu oavarrest ja otse loomulikult olin ma suutnud vankrikile pika kuivaperioodi jooksul vankrikotist välja tirida ja teadmata suunas ‘käepärasesse kohta’ ära pista. Otsingud ei andnud mingeid tulemusi, nii et kärutada tuli ilma kileta. Sõidusuunda ma ei taibanud ka kodus näoga enda suunas vahetada – noh Tommi ju harjunud näoga ettepoole sõitma. Mnjaa aga sellega ma ei arvestanud et vihm võib eelistusi muuta, eksole. Seega pool teed üritas Tommi ennast poolenisti kärust (kate oli ikka peal ju) välja küünitada ja kisa oli juba alates sellest kui me koduaiast välja saime. Ja sellise padu käes vankriistme suuna vahetamiseks peatuma ka ei jää ju.

Järgmine avastus. Jalas olevad ‘tossud’ lasevad piisava veehulga korral (ja seda ikka jätkus) vett sisse. Nii et juba selleks ajaks kui me arsti juurde jõudsime, olid minul jalad läbimärjad. Ja tagasitee ootas veel ees. Kas elu võib veel ilusamaks minna?

Tuleb välja, et võib ikka küll. Polikliinikusse jõudes vihmavarjult suuramat vett maha raputades vihmavarju vars tegi ‘krõps’ ja vihmabarju koos hoidva nupu juurest jooksis pikk mõra ümber varre. Imeline.

Arsti juures näitas muidu väga arstisõber Kalev Toomas iseloomu nii kuulamise kui ka vaktsiinisüsti ajal. Mõõtmisest-kaalumisest arst loobus, leidis et laps on niigi üleärritatud. Ainus kord, kui Tommi terve kabinetis oleku ajal naeratas oli see, kui pereõde talle vaktsiinisüsti tegemiseks altkäemaksuks kommi pakkus. Niipea, kui komm suus, kisa jätkus. Vähemalt oli mul taipu vankriiste enne tagasi liikuma hakamist näoga enda poole tõsta. Ning silmapõletiku ravimi retsepti ja astma püsiravimi pikendusretsepti saime ka õnneks ära toodud.

Tagasitee läks rahulikult, kuid siiski märjalt. Vihmavarju ma käepidemest kinni hoida ei julgenudki, hoidsin hoopis varrest. Tundub, et see oli õige valik. Maja välisuks käib meil üsna tugeva vedruga tagasi. Ja seni, kuni ma siis sisse saamiseks vankri ja uksega manööverdasin, murdus vihmavarjul käepide lõplikult ära.

Nüüd siis kuivaavd tilkuv käru ja vihmavari vannitoas (olgu kiidetud põrandakütte leiutaja), läbimärg Tommi keeras end magama veel enne kui tal riideid vahetada jõudsin ja mina mõtlen, et huvitav, mis siis veel täna valesti saab minna, kui juba algus niivõrd võimas oli.

Ja homme hommikul on Tommil samas majas logopeed… Ja külmetuste hankimiseks on see ju just kõige õigem aeg, sest reedel on ühel õel lõpetamine, laupäeval teisel ja esmaspäeval veel Tommi enda sünnipäev kah. Jaanipäevast rääkimata.

Tommil oli raske hommik täna. Poole kuue ajal oli niivõrd tugev astmahoog, et ärkas üles sellest lausa. Ja uuesti magama jäämisega oli ka siis raskusi, sest pikk ja pidev köhahoog ei tahtnud ka peale Ventolini hingamist eriti kiirelt lõppeda. Vähemalt pausid tekkisid sisse ja läksid lõpuks järjest pikemaks (ma kujutan ette et tegelikult võis see minutite jooksul toimuda, kuid minu jaoks oli see terve igavik). Tegelikult meenutas see juba seda korda, kui viimati temaga haiglas maandusime lõpuks. Endal oli ka juba hirm nahavahel. Viimasest haiglasolekust peale on Ventolin üsna igapäevaselt kasutuses olnud Tommil, samas kui enne seda peaaegu et aastase perioodi jooksul vaid mõned üksikud korrad vaja läks seda. Ma hakkan tasapisi tema köhahoogude (Tommi astma avaldub üldiselt kuiva köha hoogudena) suhtes üsna tundlikuks muutuma…

Eile hommikul. 4-aastane Elias vaatab vanavanemate juures laual vaasis nartsisse.
Elias: “Kas vanaisa korjas neid lilli?”
emme: “Ma arvan, et ikka vanaema.”
Elias: “Kas siis vanaema korjas neid lilli?”
emme: “Ma arvan küll.”
Elias: “Kas ta korjas neid õuest?”
emme: “Ma arvan küll, jah.”
Elias paneb lööb käed risti rinnale ja teatab pahase häälega, endal kulm kortsus: “Ma olen talle sada korda öelnud, et lilli ei tohi korjata! Lilli peab ikka ostma!”

Just siis, kui on kokku lepitud maale minek peab mingi haigusevine kinni püüdma. Kurk valus, palavikupojake ka, pea raske nagu kivi ja valust parem ei räägigi. Kurku vaadata ei julge – tunne on kuidagi angiinine, ümber tahaks ju lükata seda kahtlust aga kahtluse kinnituse kartus on liiga suur. Ah, pagan, miks kõik alati nii korraga juhtuma peab?

Aga meie Luna on nüüd juba aastane. Eile oli sünnipäev

Täna hommikul püüdis Shadow mind selle lingiga ära tappa. Lugemine omal vastutusel. Tööl olles tasub valida lugemiseks hetk, mil ülemus on kuulmiskaugusest väljaspool.

Tommi haige

Elias leiab raamatu “400 nõuannet koeraomanikule”

Elias: “See on Luna raamat!”
Mina: “See raamat ütleb, kuidas Lunaga peab käituma.”
Elias: “Hääästi!”

Sõprust kui nähtust ei ole olemas. Inimesi ei saa ega tohi usaldada. Varem või hiljem lõpetad ikka, nuga seljas turritamas. Tänud selle meelde tuletamise eest.

Täna leinan oma juba kord kaotatud, kuid hiljem (kahjuks, nagu näha) taasleitud usku inimestesse.