Räägiti nii vampiiriklassikast kui ka uuemast vampiirikirjandusest (loe: Nosferatu, Dracula, Der kleine Vampir… ja loomulikult ka sädelevad vampiirid, aka Twilight)

Seminari lõpetas küsimus: Miks kuuluvad osad vampiiriraamatud klassika hulka aga Twilight on “Schundliteratur” (loe: praht)

“Ainult sellepärast, et see on halvasti kirjutatud, teeb naisi maha, õpetab et abort on keelatud isegi juhul, kui naine raseduse tõttu surema peaks, etc etc etc (see oli tõesti pikk vastus, ma kõiki argumnente tõesti ei mäleta ja ei jõudnud kaasa ka kirjutada…) ei saa seda ometi prahiks nimetada…” kõlas väga ilmsüütust näoilmest saadetud vastus ühe seminaril osaleva noormehe suunast.

Kuhugi selle vastuse sisse jäi veel lühike vaidlus teemal mahajäetud neidude enesetapu propageerimine (“Aga ta ei üritanud ju ennast ära tappa?!” – “Ee.. ta hüppas kaljult alla…”)

Jah, koduigatsusest hoolimata armastan ma saksa ülikooli. Tudengid räägivad kaasa, avaldavad arvamust ja enamasti on neil tõesti huvitavaid arvamusi välja öelda. Sellest Göttingeni poolest jään ma Eestis tõenäoliselt puudust tundma.

Raheli jaoks on välismaal viibimise piiriks kolm kuud.

Selle nädala algusest jõudis kohale seni eiteakus ringi ekselnud ja jõudu kogunud koduigatsus. Loomulikult oli ta oma eksirännakutel kõvasti kasvada suutnud. Nii et selleks ajaks kui ta lõpuks minuni jõudis, oli ta suutnud võtta hingematvad mõõtmed.

Tänud Odurile kes lubas Riiga lennujaama vastu tulla. Selle võrra kiiremini näeb koduseid nägusid ja seda kiiremini jõuab Eestisse (muidu peaks veel 4 tunni kandis bussi ootama…).

Tahan koju. Ei jõua ära oodata.

Vähemalt pole enam palju jäänud.

Varsti… varsti näeme.

Ausalt!

Laste/noortekirjanduse seminari ettekandeks pedagoogika raamatikogust materjale otsides kuulsin oerlimängu ja avastasin oma suureks üllatuseks, et lahtisest aulauksest vaatas vastu OREL. Sama oreli helisid oli ühel esmaspäeval ka plokkseminari ajal kuulda – ruum oli üsna aula läheduses.

Mind üllatas juba see üks.

Aga eile pidime tavaliselt lasteraamatuko9gus toimva seminari ajaks ruumi vahetama (ramatukogutoas toimus mingi üritus) ja mitte ainult ei kõndinud ma asendusruumi poole liikudes mööda väikesest elektriorelist (selline süntesaatori moodi), ei, meie asendusruumis istus päris ehtne orel (see pidi vähemalt otsapidi muusikaruum olema – tahvel ruumi seinal oli noodijoonestikuga ).

Seega vähemalt kolm? Kes neid kõiki mängib?!

Heakene küll, minu õhetav taevas oli õhtune mitte hommikune, kuid see on vaid tehniline pisiasi, eksole.

Sõnad ja tõlge

Esitus aastast 2005

Vaade minu toa aknast

“Im Rahmen dessen, was unmöglich und möglich ist, ist alles möglich.”

PS. Rebekka tellimuse võib seega hetkel tühistatuks lugeda

Loodame siis sellelt aastalt parimat

Tunni aasta pärast jõuan ehk minagi teile 2012 aastasse järele.

Rahel.

1. Ja see jõudis siiski. Kolmapäeval. Parem hilja kui mitte kunagi, või kuidas see oligi? Millest jutt? Pakkuge, vastuse annan uuel aastal.

2. Ma vajan suurema mahutavusega MP3-mängijat. Praegusel 4 GB pleieril on vaba ruumi 134 MB. Ma pakuks et ruumipuudus jõuab kätte veel enne tagasisõitu. OK, pleieril on mini-SD kaardi ava, nii et selle võrra saaks laiendada, kuid dokumentides puudus info selle kohta, kuni millise mahutavuseni kaarte pleier toetab. Jama…

3. Kuidas ma Rebekka siia saaks? Juuste värvimine läks enne jõule veidi metsa… Palun pakkige Becky sisse ja saatke mulle appi, paluuuuuun…

Aga muidu – ilusaid vana-aasta viimaseid tunde kõigile!

Ilmataat on õel. Nädala alguses, teisipäeval, narritas lumesajuga. Ainult et lumi oli juba samaks õhtuks läinud ja täna sadas hommik otsa hoopis vihma. Jõulutunne = 0. Ausalt. Jõulud nõuavad: 1. lund, 2. kuuske, 3. küünlaid, 4. pere, 5. jõuluvana/kingitusi. Lume osa seletasin vist juba ära, kuuske poleks toas kuhugi panna, pere on Eestis. Küünlad on olemas aga unustasin tikud/tulemasina muretseda – mittesuitsetaja olemise negatiivne külg. Ja jõulukingituse tegin endale fotoka näol ette ära, emalt sain jõulukingi (hommikumantel ja sussid) juba enne ärasõitu kätte… Nii et see osa kukub ka ära. Kui ma just kleiti jõulukingiks kuulutada ei kavatse. Jõulutunde päästmise nimel tuleks vist seda teha.

Aga üldiselt tunnen täna oma meestekarjast (Ando, Lellu, Tommi) erilist puudust. Ja Rebekkast.

Kui köögis ruumi tekib, lähen oma jõulumenüüga tegelema. Seniks aga küsimus – millised on teie selleaastased jõulud? Ja kas lund on?

Jee, ma ütlen. Ühikarõõmud, eksole.

Näide 1: Rahel ja juuksed. Viimati lõikas Rahel endal ise juukseid vist lasteaias… Napilt enne lasteaiapiltide tegemist. Fotosüüdistuse lõplikust soengust – vist isegi lühem kui mõlemal vennal – leiab Eestis minu varasemast fotoalbumist. Rahel armastab oma pikki juukseid. Aga nüüd võttis kätte ja lõikas ise…

Näide 2: Fotod. Rahel vihkab fotodele jäämist. Küsige Raheli vendadelt kuidas nad gümnaasiumi lõpuaktusel Rahelile kahelt poolt rünnakut tegid foto saamiseks – teades et kui ühelt poolt tuleb kaamera, siis Rahel keerab selja ja teine võttis siis pildi hetkel, mil Rahel esimesele kaamerale selja keeras. Aga praegu? Rahel teeb isegi ise endast pilte. Maailmalõpp on lähenemas, ma ütlen.

Aga muidu…

See nädal oli üsna tappev. Märksõnadena olgu ära toodud referaat, töö, paanikahoog (mul pole neid juba ammu olnud ja nii tugevat ma varasemast küll ei mäleta – ja üleüldse ei ole mul üldiselt eksamihirmu vms olnud, millest siis paanikahoog enne referaadi esitamist?).

Ülesanne – tõestada, et tekstis on fiktsionaalne jutustaja (Lahn/Meister teooria põhjal on see igas fiktsionaalses tekstis).

Niisiis küsimus – millest me näeme, et see, kes jutustab, on jutustaja mitte autor ise. “Sest autor on reaalne isik ja ei saa fiktsionaalses tekstis esineda,” kõlab loogiline vastus. Edgari ja Tilmanni näoilmed on nagu kanaarilinnu söönud kassil – “Just! Aga kas see tähendab, et ta ei saaks fiktsionaalset teksti jutustada?” jätkab keeleteaduse poolele keskenduv Edgar särades nagu sünnipäev oleks kätte jõudnud. “Ei, aga ta ei saa fiktsionaalses tekstis jutustada?” olen veidi segaduses. “Noh, kujuta ette, et me istume kohvikus ja ma palun sul jutsutada raamatust mida sa viimati lugesid – kas sa jutustad teksti või lugu?” “Lugu…”

Ausõna, õppejõududega seminaris vestlusesse laskumine teeb olukorra ainult keerulisemaks. Samas eeldatakse seminarides kaasatöötamist. Õel… Ja paneb end nii lollina tundma kui just sina see olid, kes püstitatud lõksu sisse jalutas sellele vastamisega…

Sellest me parem ei räägi, et ülesande: “Ma loen aeglaselt ette ja teie öelge “Stopp” kui te arvate, et jõudsime kohani, millest on fiktsionaalset jutustajat märgata võimalik” juures Lahn/Meister teooria jutuks võtmise juures Tilmann, õppejõudude duo kirjandusteadust esindav pool, rõõmsalt teatas, et Lahn/Meisterile tuginedes oleks pidanud “Stopp” hüüdma juba enne seda kui ta lugemist alustas, sest tegemist oli romaani algusest pärineva lõiguga…

Aga tegelikult on nad toredad. Kahju, et kunagi meeles pole olnud kirjandusteaduse probleemide seminari lindistada – mp3-mängijal on ju diktofoni funktsioon olemas küll.