Hindamatu väärtusega inimesed Laupäev, mai 9 2015 

Maailmas on olemas inimesi, ilma kelleta ei ole võimalik oma elu ja ülejäänud maailma üldsegi mitte ette kujutada.

Enamasti on sellisteks inimesteks suurkujud. Kas rahvuslikult või rahvusvaheliselt tuntud inimesed, tõelised kangelased, kelle nimi tuleb tuttav ette veel põlvkondi hiljem. Kuid samas on iga inimese jaoks ka oma isiklikus pere-sugulaste-tuttavate-ringis selliseid isikuid, kellel on tema jaoks hindamatu väärtus. Isikuid, kellel on olnud suur mõju tema enda elule, ilma kelleta ta ei oleks hoopiski see, kes ta on.

Minu jaoks oli üks sellistest inimestest Mamma. Minu emapoolse vanaema poolõde, kes on olnud minu jaoks rohkemat kui mõlemad päris-vanaemad kokku. Mul on siiani raske uskuda, et teda enam ei ole. Ma ei taha seda uskuda. Aga samas ei saa ma kuidagi eitada seda, et mu ema mulle üleeile teada andis, et just nii asjad on.

Ma tahaks nii väga kirjutada siia midagi asjalikku. Midagi tõeliselt kaunist, millega teda meenutada, kuid ma ei saa. Ma ei suuda. Teadmine, et Mammat enam ei ole, on niivõrd rõhuv ja kõikehõlmav, et ma lihtsalt ei suuda mõelda. Võib-olla kunagi hiljem, kui mu peas ei laiuta vaid üks suur must ja valulik tühjus.

Hetkel oskan ma aga sõnada vaid järgmist:

 

Puhka rahus,

Elsa Kullama,

22.04.1910 – 07.05.2015

Ma ei unusta sind kunagi.

Päeva tsitaat Teisipäev, mai 5 2015 

Pärit 2003 aastal kirja pandud mängulogi ümbertrükist (ma tõesti ei mäleta, millal ma selle esimest korda sisse trükkisin):

“Põlenud laipadega ruumist (esimesest ruumist) leiame ühe laiba taskust kirja (kuidas kurat see tulelõksu üle elas, kui tuleloitsude kirjelduse juures on mainitud kõigi kiirestisüttivate materjalide hävimist, jääb jumalate teada)”

Kuri Esmaspäev, mai 4 2015 

Kui kooli ei taha minna, siis ei ole sellepärast veel vaja koolimaja põlema panna. Lihtsalt popitegemine tuleb suuremas plaanis mõeldes odavam.

Ehk teisisõnu… Täna sai töölt koju jõutud just siis, kui Ando uksest väljus, et vaatama minna, mis lahti on. Tema sõnul oli olnud näha, kuidas keegi midagi kooli juures “lammutas” ja siis joosti laiali – ja maha jäid leegid. Täpsem uurimine andis tulemuseks, et õnneks siiski maja ei põlenud – staadionil olid kohe kooli seina kõrval asuvad plastpingid põlema pandud. Õnneks oli ilm tuulevaikne ja tööõpetuse õpetaja veel koolis. Selle ajaga, mis tuletõrjet oodatud sai, tõi õpetaja koolist vahtkustuti ja leegid saadi kontrolli alla enne kui see kooli peale levida jõudis.

Kui tuletõrje enam-vähem veerand tundi peale seda, kui Ando helistas, kohale jõudis (Põlva on ju NII suur koht), olid leegid juba kustutatud ja nende hooleks jäi hoolitseda selle eest, et tuli end hõõguvatest prussidest uuesti üles ei võtaks.

Kirjutusülesanne nr 2 Teisipäev, apr 28 2015 

Nii, läksin nüüd kolmandale katsele. Aga kui mul seekord ka tekst kaduma läheb, siis ma eeldan, et Oomene keelab mul seekordsel ülesandel osaleda.

Tõsiselt! See ei ole enam naljakas.

Esimest korda ma vist juba kaebasin, eksole? Seda, kuidas arvuti lihtsalt avatud kirjatöö kinni viskas ja teksti taastamast keeldus.

Üleeile õhtul töölt jõudes kuulsin esimese asjana, et Ando kavatseb oma läpakal windowst uuesti installima hakata. Selles arvutis, milles ma eelmisel päeval ülesannet uuesti täitma üritasin hakata. Noh, see ei olnud tegelikult probleemiks, ma kopeerisin salvestatud teksti mälupulgale ja oligi olemas… Ainult et Libre teatas, et ei oska minu salasõnastatud faili avada, sest tema tunnustab ainult MS office 1997/2000 ühilduvaid salasõnastatud faile – mitte et mul fail 97/2000 office failina (.doc) salvestatud ei oleks olnud… Ja Ando ei ole siiani oma arvutisse Ofice’it tagasi paigaldanud.

Nii et jah. Uuele ringile. Aga kui seekord ka teksti kaotama peaks, siis neljandat korda ma keeldun sama teksti alustamast. Niigi nutan siiani esimest alguse versiooni taga – täpne sõnastus ei meenu, kuid ma ei ole hilisemate versioonidega enam nii rahul olnud.

Ando ja tema “geniaalsed” ideed Neljapäev, apr 23 2015 

Nagu öeldud, on minu läpakas… remondieelses olukorras. Suurel mustal lauaarvutil sai juba tunduvalt varem termopasta otsa. See, mis ostetud sai, osutus nii vedelaks, et sellega sai masina tööle täpselt üheks õhtuks, enne kui see juppide vahelt välja voolas.

Nädalavahetusel käisime Ando vanemate juures, kust Ando haaras kaasa seal samuti juba tükk aega tegevusetult seisva lauaarvuti, lootuses vähemalt see tööle putitada. Aga, oh häda!, ka sellel puudus termopasta. Nüüd ei jäänud muud üle kui muuhulgas arvutite remondiga tegelev sõber telefoni otsa saada ja küsida, ega tollel järsku natukene pastat anda ei oleks.

Kuni sõbral tulekuga eaga läks, otsustas Ando siiski veelkord selle koduse vesivedelaga katsetada. Nii et minu mustast mälud ümber, maa vanakesse see kodune vedel pasta ja masin tööle. Alustuseks ubuntuga – aga see jäi aeglaseks, nii et järgmisena sai vanake endale xp kaela. Siis proovis vahepeal lausa 7-t, kuid see hinnati 40 GB kõvakettaga masina jaoks liiga võimsaks, nii et lõpetuseks pöördus tagasi xp juurde.

Järgmine avastus – maavanakese videokaart on nõrgem kui musta oma. Pole probleemi! Tõstame ümber, eksole (mitte et enne luba küsiks või midagi). Sest hoolimata piiratud kõvakettaruumist pidavat maavanake võimsam masin olema kui minu must. Ainult et millegipärast on sellel vanakesel akende söömisega probleeme- Pidevalt viskab mingeid veaaknaid ette, paar korda on teda isegi Blue Screen Of Death külastanud. Ja nüüd sõi oma veaakende ja kõigi töötavate programmide autoriseerimata sulgemisega mul selle osa teksti ära, mille ma Maiu kirjutusülesande jaoks olin kirja jõudnud panna ja keeldub seda taastamast. Sama käib Airullani blogi jaoks viimase pooliku päeva drafti jaoks trükitava teksti kohta.

Ma ütleks, et mulle aitab. Tahan oma musta tagasi korda. See võib ju väidetavalt nõrgem olla, kuid vähemalt on ta oma ja tuttav ja mitte pidevalt kokku jooksev. Töötav helikaart veel pealekauba.

Päeva mõte Esmaspäev, apr 20 2015 

Lihtsalt küsimus – kas see on lihtsalt kokkusattumus või kellegi arusaamine (lollist) naljast? Või miks mul läpakas täpselt siis üles pidi ütlema, kui ma olin just otsustanud blogidega jälle rohkem suhtlema hakata?

Reliikvia Pühapäev, apr 19 2015 

Nädalavahetusel maal käies sai katusealuses ringi tuhnitud ja lisaks ammukadunud noodipuldile leitud ka kast Ando poolt ära pakitud mõningate väga eriliste mängumaterjalidega. Lisaks tema 4ed raamatutele tulid kastist näiteks välja ka Advanced Dungeons & Dragons PHB ja DMG (juhin siinkohal tähelepanu 2ed puudumisele raamatute kirjeldamise juures) ning kaustad paari ammu soiku jäänud mängu materjalidega. Nende seas ka üks minu isiklikest absoluutsetest lemmikutest, mille äärele on seletuseks kirjutatud “Ando maailma KÕIGE ESIMENE mäng (Flamma-Arcus-Fera)”. Selle mängu materjalide hulka kuulub ka üsna põhjalik logi.

Kui üldse on kunagi olnud mängu, mida ma ka mitmeaastase pausi järel kõhklemata edasi mängiks, siis see on üks selline (teiseks oleks muuseas Brechlen). Sest nende tegelaste lugu oli üks sellistest, mida ma tahaks lõpuni kogeda.

Arvutihäda Kolmapäev, apr 8 2015 

Mõnikord on alles tagantjärele näha, kui väga üks välkidee end õigustada võib. Aga et Airullani trükilogi veebiavarustesse viskamine seda nii kiiresti teeks, ei osanud küll keegi ette näha. See on vähemalt üks suur fail, millele ma ligipääsu ei kaotanud, nüüd kus sülelapsuke täna hommikul end üles lugemast keeldub.

Airullan Teisipäev, apr 7 2015 

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks vist alustada algusest.

Nii istusid ühel õhtul koos Alta, Mayhem ja Ando ja arutasid, et ei ole ammu mänginud. Selline viga vajas loomulikult parandamist ning peagi oli ka Maqizina nõusse räägitud ja Mayhemil valmis Mäng. Esimesel paaril mängukorral logi ei peetud, kuid mida kauem see edasi läks ja mida rohkem infot, mida meeles tuli pidada, lisandus, seda mõistlikum hakkas Altale tunduma mõte võtta paber ja pliiats ja kõik meenuv kirja panna, enne kui midagi tähtsat meelest läheb.

Ja kui juba seikluste ja muude läbielamiste kirjapanemisega algust oli tehtud, ei saanud Alta ometigi loobuda oma logikaustiku kaasavõtmisest mängulaua äärde ja kroonika vahetu pidamise ideest. Parema loetavuse saavutamiseks sai käsikirjaline logi ka arvutisse ümber trükitud.

Ning siis liitus mänguga Maiu. Tema tegelane jäi selliseks kummaliseks mängija- ja mängujuhitegelase vahepealses olekus hõljuvaks olendiks, sest Maiu ise väga sageli mängudes osalenud ei ole, tema tegelane aga küll. Selleks, et tegelase taga eeldatavasti seisev mängija aga ka mängus toimuvaga kursis püsiks, sai nüüd sisse viidud virtuaalne logi.

Kel huvi mängus toimuval silma peal hoida, leiab lingi Airullani Esimese Uurimisrühma Logile kõrvalt Blogrollist.

Drägonistide lastest on kasvamas drägonistid Esmaspäev, apr 6 2015 

Nagu näha, on koobaste ja lohede maailma eksimine muuhulgas ka geneetilise eelsoodumusega. Sest kuidas muidu seletada seda, et mängud kipuvad esile kerkima just perekondliku ühise ajaviitena?

Kui ma omal ajal mängimist alustasin, oli grupis ka mu vanem vend (lehvitab Luinthoronile ja tervitab). Hiljem sai mängu tutvustatud ka oma noorematele õdedele-vennale. Kes jäi selle juurde, kes mitte, kuid käe said valgeks vist kõik (tunnistan ausalt, et ei ole Becky suhtes päris kindel hetkel). Oma mehega tutvusin samuti mängu kaudu – May oli mängujuht, kaasmängijate hulka kuulusid ka May elukaaslane ja Ando. Üsna pea liitus hobiga ka nende noorem õde. Jälle perekondlik tegevus. Kui aus olla, siis enamuses mängudest, milles ma osalenud olen, on olnud keegi pereringist samuti osaline. Minu jaoks on erandiks Mehikoorma mängud, kuid ega needki peresuhtevabad ei olnud – Higgins ja Shadow elavad koos.

Elias oli kolmene, kui juba mängu suhtes huvi üles näitas, nii ilusate piltidega kolliraamatust lemmikuid valides kui ka vanemate täringute või mänguklotsidega mängimist jäljendades. Meka ennustus, et varsti hakkab ise ka mängima, ei läinud küll täide nii kiiresti kui ta ehk arvata võis, kuid… Nüüd on poisid juba suuremad, nii meie kui May omad. May oli esimene, kes oma vanema poisi mängu kaasa arvas. Meie poisid ei saanud sellest kuuldes ometi maha jääda.

Esimene katse läks metsa – May kaks vanemat poissi, meie poisid vanavanemate juures. Liiga palju segavaid faktoreid väisemate laste ja teleka näol. Teine katse oli parem – Ando tegi kodus mängu, mängijateks Lellu, Tommi ja Alta. Ainult et peale esimest mängu läksid tegelaste rollilehed kaduma ja Ando ise ei olnud ka eriti midagi üles märkinud – see on see välkideede probleem. Kolm on teatavasti kohtuseadus. Ja kolmas katse läheb lausa pärismängu moodi – üllataval kombel on Tommi isegi asjalikum kui Lellu, kes ometigi vanem on. Samas mängib Lellu oma impulsiivsusega ideaalselt välja enda tegelaseks valitud barbari. Lisaboonusena on õhtul mängimise lootus reaalseks ajendiks oma kodused ülesanded kiiresti ära teha, mitte õppetükkide ees unistada, nagu Lellul muidu tavaks kipub olema.

Ja nüüd on meie poisid saanud ka oma esimesed isiklikud tärinhgukomplektid, et ei peaks ümber laua taga nõudma, kelle kätte d20 viimasena jäi. Nagu ikka, kummalgi oma lemmikvärvis:

lellut2llid

Eliasel rohelised,

tommit2llid

Tommil sinised.

Alta poisid hakkavad suureks kasvama… (pühib silmanurgast pisara)

Päeva mõte Pühapäev, apr 5 2015 

Telefoni tarkvarauuendused on üldiselt kenad küll, aga kuidas ma nüüd oma laulvale Samile selgeks pean tegema, et ta pulgakommi käest paneks ja uuesti Kit-Kati sööma hakkaks?

Päeva mõte Teisipäev, märts 24 2015 

Sa katsu püüelda saladuste vardja religiooni liikmestaatust, kui üks sinu lähedastest töökaaslastest kannatab nähtavasti veel suurema mölapidamatuse all kui Johann Brechlenist.

Päeva tsitaat Reede, märts 6 2015 

“Ära räägi võrdlustega. Need ei õnnestu sul kunagi. Kui ma oleksin kullatükk, siis sa ei oleks saanud mind nööpnõelaga oma liitlaseks. Selleks oleks tarvis olnud vähemalt kilo dünamiiti.”

Hilja Valtonen, “Õpetaja metskass”

Ehk Alta luges üle hulga aja jälle üht vana lemmikraamatut. Ja sattus liiga armsa tsitaadi peale, et seda jälle aastateks unustada.

Rassivaenust ja kapikollidest Ardrumi mõttes Pühapäev, märts 1 2015 

Eelmine May mäng. Muu arutluse hulgas läheb jutt vahepeal haldjate ja iidsete rasside vahelise… ee.. vastumeelsuse radadele (päkapikust preester töötab mone-ki’ti rassist peapreestri alluvuses, tei-ranist kaaslane on annobisest garnisoniülema sekretär ja kolmas PC on rajaleidjast haldjatar).

“Haldjalapsed ei karda mitte ‘seda kolli kapis’ vaid ‘seda mone-ki’ti-d kapis’…”

“… ja annobist voodi all.”

Tsitaadid pärinevad Tinxult ja Andolt, kuid ma tõesti ei möleta praegu, kumb kummast suust pärines.

Päeva mõte Laupäev, jaan 3 2015 

Avada kedavra on veel ohtlikum loits kui Rowlingu võlurid arvavad. See mitte lihtsalt ei tapa, vaid muudab surmajärgselt veel sädelevaks vampiiriks.

Mitteteadmise astmed e Päeva tsitaat Laupäev, nov 22 2014 

Töökaaslane 1: “Mina ei tea midagi…”
Töökaaslane 2: “Mina ei tea MITTE midagi.”

Meesteloogika Kolmapäev, sept 24 2014 

Alta teeb piimasuppi. Diabeetikust Ando keeldub söömast, sest teatab et supp on magus ja tema veresuhkur on viimasel ajal väga tõsiselt ringi hüpelnud…

aga kuna söömata ei saa ka olla, siis võtab Ando hoopis tüki kooki.

*sõnatu*

Päeva tsitaat Neljapäev, sept 4 2014 

“Mul on heeringas… ja ma ei karda seda kasutada!”

Päeva tsitaat Esmaspäev, apr 14 2014 

“Põlva maakonna suurim asula on kultuurimaja.”

allikas: koduseid ülesandeid tegev Lellu

Sebrad on lahti Reede, veebr 14 2014 

Kallid triibulised,

Meil on jälle SEE päev. Sebrade oma.

Nii et head sebrapäeva kõigile sebradele.

A.

sebrapäev

Järgmine lehekülg »

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.