Meesteloogika… Pühapäev, apr. 8 2018 

Tegelikult küll juba üle-eilsest. Alta helistab Andole, et kas saaks autoga tööle järele tulla, sest vihmavarju pole kaasas. Peale selgitust, et läheb umbes 10 min aega, sest söök peab tagasi ahju minema enne annab Ando juhised:

“Oota siis kusagil väljas.”

Advertisements

Põlva ja Valga haiglate sünnitusosakondade sulgemise teemal Neljapäev, märts 29 2018 

Alustuseks olgu kohe öeldud, et hetkeseisuga ei ole mul plaanis sünnitushaiglate teenust rohkem kasutada. Siiski, nagu elu on näidanud, ei pruugi minu plaanid ühtida (võimalike) laste plaanidega, nii et igaks juhuks ’iial’ ütlema ei hakka. Nüüd, kus lahtiütlemisega ühele poole olen saanud, asuks ka teema enda kallale.

Põlva ja Valga haiglate sünnitusosakondade sulgemise plaani on peetud juba pikemat aega. Siiski on siiani alati selle reaalsuseks saamist edasi lükata suudetud. Ka siis, kui ma 2016 aastal rasedust arvele võtma läksin, hoiatas arst, et ei ole üldse kindel, kas selleks ajaks, kui ma last reaalselt ilmale tooma hakkan, on mul üldse võimalik seda Põlvas teha. Olen lõpmatult tänulik, et Matu sai siiski näha ilmavalgust Põlvas, kus personalil oli aega minuga tegeleda. Ma ei ole kindel, kas mul vastasel juhul oleks praegu pesamuna toanurgas vaikselt und nohisemas.

Sünnituskogemus on mul nii Valgas kui ka Põlvas. Tartu sünnituskonveierit olen vältinud nagu tuld. Kui nüüd päris aus olla, siis oleks tõenäoliselt kõik kolm meie poissi sündinud Põlvas, kui Lellu ei oleks otsustanud valida sündimise ajaks Valga-vanavanemate hõbepulma-aastapäeva. Kummaline on mõelda, et sünnituskogemus Valga haiglas on olemas tänu sellele, et me tähtpäeva puhul minu vanematele külla sõitsime. Ja kuigi see ei ole see, millest ma rääkida tahtsin, tuleb sellest jutust siiski välja üks punktidest, mis on minu jaoks sünnitusosakonna juures oluline.

Nii Põlva kui Valga sünnitusosakondade peamiseks plussiks on loomulikult see, et tegemist on rahulikumate ja intiimsemate kohtadega kui Tartu, kuid sama saab öelda ka Võru kohta. Ning sellele hetkel ju rõhutaksegi – et Põlva ja Valga sünnitajad võiksid edaspidi minna sünnitama kas Tartusse või Võrru, sest ‘ega need vahemaad ju nii suured ei olegi’. Veelgi enam, üks artiklitest, mida ma selle teema kohta lugema juhtusin, julges väita, et tegelikult ainukesed kelle jaoks midagi muutub, on need, kes praeguse seisuga omal jalal sünnitama oleksid läinud. Julgen vastu vaielda.
Meie elame Põlvas. Matu sündimise ajal elasime haiglast 700m kaugusel, nüüdseks elame linna teises otsas, haiglast 3,6 km kaugusel. Lõuna-Eesti (rahvasuus tuntud ka kui Võru) haigla jääb meist Google Mapsi andmeil kõige otsesemat teed valides 32 km kaugusele, Maarjamõisa (ehk Tartu) haigla 50 km kaugusele. Ma ei ole küll autojuht, kuid minu loogika ütleb, et umbes 10x suurema teepikkusega kaasneb ka: a) suurem ajakulu ja b) suurem kütusekulu. Olgu, punktis b) annab kokku hoida kiirabi kutsumisega, kuid kiirabiautosid on piiratud arv ja neil võib olla muu väljakutse ning isegi selle puudumise korral peab auto veel alustuseks kohale ka jõudma, nii et sellisel juhul ajakulu suureneb. Bussist/rongist ei taha sünnitsusvalude puhul mõtlema hakatagi – punktist A punkti B vastavalt kindlale sõidugraafikule millest tulevane ilmakodanik end küll kuidagi kõigutada ei lase ja kuigi ma ei poolda ekstreemseid olusid ei nii- ega naapidi, siis kiirabiautos sünnitamine kõlab siiski palju mõistlikumalt kui tunne-oma-kodumaad marsruuti sõitvas maakonnaliinibussis või rongis sünnitamine.

Tartu vastu räägib minu jaoks peamiselt see, et tegemist on ülikooli kliinikuga. Loomulikult saan ma mõistuse tasandil aru sellest, et tulevased arstid, õed, ämmaemandad ja kogu muu vajalik kaader peavad kusagilt oma kogemused saama. Ma olen olnud Tommiga korduvalt lastekliinikus olukorras, kus palatisse astub sisse nagu ekskursioonigrupp ja kõik järjest kuulavad bronhiidi/astmaga haiglas oleva lapse kopse. Sügisel Matuga Põlvas taastusravis käies ilmnes, et füsioterapeudil oli praktikant juures. Need on olukorrad, kus mul ei ole midagi selle vastu, et noor inimene ka kätt harjutada saab. Samas lapse sünni juures ma tervet hordi kätt harjutavat võõraid ei taluks. Ja ma pole kindlasti ainus naine, kes sellisel seiskohal on. Sest reaalsuses ei ole suund ainult selline nagu Põlva ja Valga sünnitusosakondade sulgemist pooldavad artiklikd kirjeldavad, et juba praegu käiakse mõlemast linnast Tartusse sünnitama, vaid lisaks sellele on täiesti olemas ka vastassuunaline inimvool – need, kes sõidavad Tartust last ilmale tooma väiksematesse maakonnahaiglatesse, kus nad teavad, et personalil on nende jaoks aega ja kus on 99% tõenäosus saada enda valdusesse üks peretubadest, kus lapse isa saaks ka juba esimestel elupäevadel värske ema ja uue ilmakodaniku juures viibida. Ka meie elasime minu teise raseduse ajal Tartus, kuid Tommi sünd oli nii raudpoltkindlalt Põlvasse planeeritud, et me juba paar nädalat enne poisi sündi Ando vanemate juurde valmis tulime, et õigel ajal haiglale lähemal olla ja mitte sünnitusvaludega seda 50 km sõitma hakata mida nüüd haigekassa ja haigla peale suruvad.

Olgu, peretoa kasutamise võimalus ei olnud minu puhul prioriteet, vähemalt mitte esimese kahe lapse puhul. Esimese raseduse ajal puudus igasugune ettekujutus sellest, mis toimuma hakkab – seda nii sünnituse enda kui lapsevanemaks saamise suhtes üldises mõttes. Tagantjärele olen südamest tänulik Valga sünnitusosakonna personalile, kes Andole esimeseks ööks lapsevanematena minu haiglavoodi kõrvale välivoodi organiseeris. Esimese lapsega sain ma haiglas ilusti üksi hakkama, nii et loomulikult ei tulnud teise rasedusega pähegi hakata peretuba võtma – see tundus mõttetu raharaiskamisena. Oh seda tagantjäreletarkust… Sünnitus ise läks ideaalselt aga emakas keeldus pärast kokku tõmbuma hakkamast, nii et platsentat varustanud veresooned ei sulgunud ja seega verd muudkui lahmas – aga mina olin Ando rõõmsalt koju magama saatnud, samas kui personal mulle aega omaette veidi taastuda võimaldas… Samas olid probleemi avastades vajalikud spetsialistid minutitega kohal. Kuid kaks päeva vereülekandeid ja esimestel päevadel suutmatus püstigi tõusta andsid teadmise, et kuigi loota tuleb parimat, tuleb valmistuda siiski halvimaks. See oli ka põhjus, miks Matut oodates sai kõrvale pandud eelarve peretoa võtmiseks juhul, kui see peaks vajalikuks osutuma. Ning vajalikuks see osutus, kuigi mitte põhjusel, mida ma oleksin arvanud. Mina kartsin eelmise sünnitusega kaasnenu kordumist, kuid sain erakorralise keisrilõike. Siiski, mõlemal korral oli Põlva sünnitusosakonna personal igati toetav ja abivalmis ajal, mil ma haiglas üksi olin (Ando käis peale Matu sündi iga päev kodus koera söötmas ja jalutama viimas).

Nii et minupoolsed kriteeriumid sünnitusosakonna valimiseks olid peamiselt pere- ja sünnitajakesksus, rahulik õhkkond ning kui mitte kodu-, siis perelähedus. Minu jaoks ei olnud tähtis sünnitada oma elukohale kõige lähemas haiglas, tähtis oli see, et mul oleks haigla läheduses pereliikmeid. Ja see on see, mille mina isiklikult kaotaks Valga ja Põlva haiglate samaaegsel sulgemisel. Selle 0,01% võimaluse puhul, et mul veel sünnitusmaja teenuseid vaja läheks ei oleks ma pooltki nii pahane, kui üks kahest alles jääks. Kui kinni pandaks ainult Valga – pole hullu, ma olengi Põlvaga rohkem rahul. Kui sulgetaks ainult Põlva – poleks hullu, ma lihtsalt võtaks suuna Valgale. Võrus ei tunne ma kedagi ja teadmine, et väikeõde töötab lausa samas hoones ei korvaks kuidagi Tartu tunglevaid tudengeid, ruumi- ja ajapuudust ning ületöötanud personali. Rääkimata trotsist otsuse vastu, mis nagu tahaks mind panna otustama ainult nende kahe vahel. Pigem vaataksin kas Viljandi suunas või kaaluks kaasnevatest riskidest hoolimata kodusünnitust.

Iseenesest on huvitav, et olukorras, kus telekast jooksevad reklaamid et “maa tuleb täita lastega” ja tehakse kampaaniat et maale elamar, samas teisest otsast sünnitusmajasid kinni pannakse. Tundub, et riik on pigem võtnud südameasjaks ääremaal elu täiesti välja suretada. Ma ei ole kindlasti ainus, kes praegusest olukorrast loeb välja signaali, et Põlva ja Valga piirkonna lapsi ei ole riigile vaja. Nojah, mis teha, beebid ju ei hääleta valimistel. Paluks siis ka mitte imestada kui inimesed jalgadega hääletavad. Miks peaks pere planeerivad noored valima koduks koha, kus infrastruktuuri järjekindlalt hävitada üritatakse? Uue suure toidupoe ehitamine (nagu neid Põlvas veel vähe oleks) ei kaalu kuidagi üles meditsiiniteenuste kättesaadavuse vähendamist. Ja otseloomulikult on kõige mõistlikum panna kinni haigla kõige parema mainega osakond, eksole. Põlva sünnitusosakonna hea maine on teada üle riigi ja kaugemalgi, samas kui meie erakorralise meditsiini osakond on täielik naljanumber (mis ei tähenda, et ma tahaks öelda, et ma tahaks Põlvast erakorralise meditsiini osakonda ära kaotada). Täitsa kummaline, et meil selle sünnitusosakondade sulgemise teemaga seoses pidevalt üritatakse väita, et meditsiini küsimustes kvaliteet = kvantiteet, samas kui igal muul alal neid kahte sõna vastandatakse ja rõhutatakse, et kvaliteet on tähtsam.

Huvitavaid tähelepanekuid teemakohastest artiklitest on näiteks see, et kui nüüd kogu see sünnitajate voog Tartusse peaks suuna võtma, siis kuidas kavatseb niigi ülekoormatud osakond sellega toime tulla. Keegi kommenteeris ka, et väikehaiglate sünnitusosakondade ‘alakoormuse’ ja Tartu sünnitusosakonna ‘ülekoormuse’ saaks ühe hooga lahendada, kui Tartust osa mitteriskirasedaid hoopiski Põlva või Valka ümber suunata. Vahemaa oleks ju sama suur, kas pole? Millega seoses tekkis minul loll küsimus. Jah, Põlva ja Valga sünnitusosakondade võimalikust sulgemisest on räägitud juba aastaid. On aga huvitav, et väga kiiresti otsustati see asi ära peale seda, kui Tartu Ülikooli Kliinikum mõlemas haiglas enamusaktsionäriks sai. Kas on võimalik, et TÜK lihtsalt kardab väikeste haiglate poolt pakutavat konkurentsi? Eriline turusolkija võib Tartu silmis olla just Põlva, kus paljude poolt ihaldatud perepalati saab kätte lausa poole odavamalt kui Tartus! Valga vähemalt on selles osas Tartuga solidaarne… Samas, Võru perepalatid on Põlva omadega samas hinnaklassis, aga neile antakse veel armuaega (aga nemad on ka Tartust poole kaugemal, nii et äkki ei näe nii ohtlikud välja).

Nii Põlva kui Valga haiglate sünnitusosakondade puhul on omaette teemaks ka sünnitusturism. Põlvas eelkõige vene poole pealt, Valgas Läti, eriti aga vennaslinna Valka poolt. Kas ei oleks mõistlik katsuda seda ‘ekspordiartiklit’ pigem edendada kui hävitada? Viimase alkoholiaktsiisitõusu järel on lõuna-eestlased hakanud massiliselt toetama Läti riigikassat alkoholiaktsiisi näol. Kas ei oleks mõistlik leida kuidagi võimalus tuua vastukaaluks Eestisse naaberrahvaste raha, eriti kui see aitaks riigil tagada kvaliteetne meditsiiniteenus ka ääremaadel?

Väikeõde juhtis hiljuti tähelepanu veel paarile küsimusele, mis ‘las lähevad Tartu või Võrru’ otsusega kaasnevad. Kui sünnitama hakkavale naisele tuleb järele kiirabi, kas kiirabiautos on kohta ka sünnituse juures viibida soovivale tulevasele isale? Kuidas pärast lapsega koju saada? Vastsündinu süles bussi/rongiga? Teatavasti soovitatakse ju vastündinuga rahvamasse vältida…

Ma olen üsna kindel, et kui ma seda kirja panema hakkasin, oli mul kindlasti mõttes veel punkte, mida selle teema kohta lisada. Võimalik, et kui ma oleksin saanud kogu jutu kirja panna ilma vahepealsete segamisteta, oleksid need ka siia jõudnud, kuid ma olen kindel, et peamised mõtted leidsid siin siiski endale koha.

Päeva tsitaat Pühapäev, märts 18 2018 

“They love you and your family so much that they’re here to destroy your house!”

Kermit the Frog, Extreme Makeover Home Edition.

Ilusat naistepäeva Neljapäev, märts 8 2018 

Minu meespere teab, et ma lilli ei söö… aga joon hea meelega 😀

Päeva tsitaat Kolmapäev, jaan. 10 2018 

Ando proovib Alko1000-st ostetud konservi lõhe itaaliapärases kastes:

“Itaallased on ikka vaesed küll. Forelli ma siit küll ei leia.”

Päeva mõte Kolmapäev, jaan. 10 2018 

Sa oled sunnitud tõdema, et hakkad vist vanaks jääma, kui Retro FM mängib riburadapidi laule, mis olid uued siis, kui sina olid teismeline.

Meesteloogika Neljapäev, dets. 28 2017 

Loogika(ülesanne) Ando moodi

Kujuta ette, et sa oled mees. Kolme lapse isa ja noorima, 11-kuuse lapsega kodune. On päevane aeg, naine on tööl (see kurask võtab ju alati piimatissid kaasa, eksole), laps näljane ja unine. Tuleb minna kööki. Võimalik on minna kapi juurde, kust oleks valida kahe erineva ‘lisa ainult kuuma vett’ pudru ja nelja erineva tuubipüree vahel. Teine võimalus on avada külmkapp, kus oleks valida kartulipuder, poolik 400g jogurtitops või šokolaadipuding.

Mida saab beebi süüa?

Great minds think alike Neljapäev, dets. 28 2017 

Selle aasta jõulud olid antud ütluse tõestuseks lausa mitmekordselt.

  1. Matu – Jõuluvana tõi Matule kaks peaaegu ühesugust nõudekomplekti. Sama sari, erinev pilt. Äärepealt oleks tegelikult pilt ka sama olnud, kui ma tookord poes kahevahel olles teise oleks võtnud.
  2. Alta – Jõuluvana tõi Altairile kaks rösterit. Jälle sama teema nagu Matu nõudekomplektidega – sama mudel, erinev värv.
  3. Marek – Marekile kuulus rekord. Jõuluvana tõi lausa KOLM samasugust Fazeri pirnimarmelaadi karpi. 😀

Tundub, et edaspidi peab Jõuluvana endaga rohkem koordineerima hakkama jõulukingituste suhtes. 😀

Päeva mõte Teisipäev, nov. 28 2017 

Inspireerituna Matu lemmiksaatest (ehk reklaamipausist)

Kas nüüd topitakse Coca Cola sisse juba fosforit?! :O

ehk “Muuda oma jõulud meeldejäävaks läbi pimedas helendava Coca Cola”

Päeva tsitaat Esmaspäev, nov. 20 2017 

Ando seletab sõbrale kuidas Matu siin hiljuti kuuma kohvi ja teega tutvust on teinud (tõmbas Ando kohvi kaela endale, minu teetassiga läks õnnelikumalt, nii et ainult sõrmed said kuuma – ja värskelt tõmbama kallatud teekannu on ka patsutamas käinud), jutt läheb ka vanemate poiste beebieale:

“Kui meil need suuremad poisid väikesed olid, siis me elasime Tartus ahiküttega korteris. Siis olid ahjuuksed kuum teema.”

Vankumatu loogika ehk Päeva tsitaat Neljapäev, nov. 16 2017 

Tommi märkab Matu käsivarrel vaktsineerimisarmi.

Tommi: “Kas Matu sai süsti?”

Alta: “See? See on juba sünnist saati tal ju. Sul on ka.”

Tommi: “Kas kõikidele tehakse kohe sündides süsti? Kas sellepärast beebid nutavadki?”

Eesti rahvakalendri pühade kaitseks… Teisipäev, okt. 31 2017 

… ehk meil käis juba teine komplekt halloweeni komm-või-pommijaid ukse taga.

Elu lihtsad rõõmud Neljapäev, okt. 12 2017 

See õnnis tunne, kui sa lähed õhtul magama ja ärkad hommikul äratuskella helina peale.

Päeva tsitaat Pühapäev, okt. 8 2017 

“Nad ei pea rohkem kuivama. Nad on lihtsalt hullult märjad.”

Lellu oma koolidresside kohta mille Alta palus rõdult kuivatusrestilt tuppa radikale ümber tõsta et hommikul kuivad tagasi kooli kaasa oleks võtta (sest õues sajab).

Päeva tsitaat Reede, sept. 1 2017 

“Kuule mine võta oma jäätis ära juba, enne kui ta ära jahtub!”

Ando Lellule

Päeva mõte Laupäev, aug. 19 2017 

Kumb oli enne – kas geniaalne ilma pärisvanemateta kasvanud kurjategija tütar kohtumeditsiini harrastav dr Brennan või geniaalne ilma pärisvanemateta kasvanud kurjategija tütar kohtumeditsiini harrastav dr Isles?

Päeva mõte Esmaspäev, juuli 17 2017 

(Ajendatuna Viasat History pealt ajaloosaadete vaatamisest.)

Mis on vahet hauaröövlil ja arheoloogil?

Päeva tsitaat Laupäev, juuli 15 2017 

Alta vaatab ETV pealt seriaali Inglise kuninganna Victoria elust.

Olukord: Lapseootel kuninganna annab oma majapidajannale käsu talle lapse jaoks amm otsida. Majapidajanna uurib, kas kuninganna on siis otsustanud oma ema eeskuju mitte järgida (i.e. mitte ise imetada).

“She is not a queen, and I am not a cow!” kõlab vastuseks.

Päeva mõte Laupäev, juuli 15 2017 

Ando võttis oma venna noorima nädalavahetuseks hoida. (Vend läks perega Apja kuu sünnipäevi tähistama. Peres 2 täiskasvanut, 4 last ja koer, auto tavaline 5-istmeline. Ja Põlva-vanavanemad see nädalavahetus ka ära, juubelil.) Toodi siis eile pärastlõunal Raimus siia… ja, pagan võtaks, ma tundsin end nagu minu ema kui meie suured poisid Valka viidud said 😀

Ehk siis – meil oli kaks päeva sadanud ja poiss toodi plätudega. Varuriideid on, kinniseid jalatseid mitte. (Meie poistega oli vastupidine olukord – oli isegi eelnevalt juttu et plätud peavad kaasas olema, aga kui pakkimiseks läks, siis läksid meelest nii poistel kui meil). Aa, ja pidžaama pidin talle Tommi oma selga laenama, sest, kui Raimust uskuda, siis ta omab täpselt ühte pidžaamapluusi ja seda tal kaasas ei olevat.

Jee, ma ütlen. (Jah, see oli sarkasm.)

Päeva tsitaat Neljapäev, juuli 13 2017 

Ando vaatab telekast filmi Heraklesest. Metsistunud välimusega nimitegelane jõuab kusagilt lossi. Seal küsitakse et “kas sa oled üldse kunagi kedagi kuninglikust verest näinud?” ja Herakles vastab et noh, “kord või paar…”

“Kui ma õigesti mäletan, siis Heraklese jamad tegelikult sellest ju alguse saidki, et tema ema oli kuninganna… ja isa oli kuningas… ja mõlemad olid abielus… aga mitte teineteisega,” nendib Alta

Järgmine lehekülg »